Õhtus on hääli ehk Vita Brevis Medicina Longa ...

On juulikuu viimane reede, etendusejärgne õhtu. Hämarus muutub samm-sammult pimeduseks, istume lõkke ääres ringis ja kuulame Annika kitarri-ja viiulimuusikat. Siis võtavad improviseeritud välilaval kohad sisse Kent ja Ülle, esimene sõrmitseb vaikselt kitarrikeeli, teine asub lugema Artur Alliksaare luuleridu. Peast. Tundega. Publik (see tähendab meie ülejäänud) istub hiirvaikselt ja vajub üha sügavamalt nende õhtuste häälte lummusesse. Kuulda on ainult puude praksumist lõkkes, tuule sahinat Alle-Saija taluhoovi kõrge kase ladvas ja ritsikate siristamist. Loominguline idüll, mis võiks kesta hommikuni. Keegi ei taju enam täpselt, millal üks luuletus lõpeb ja teine algab. Loominguline kollektiiv Vita Brevis Medicina Longa on sündinud ...

... et tulla taas publiku ette sealsamas paigas Alle-Saija Teatritalus muinastulede öö lõkke-ja tõrvikutulede valguses 29. augustil algusega kl 21:00.

Panin oma laulud põlema

ja nii saingi laulnud

aga soe hakkas kogemata

isegi palav

tea-sa-siis-millest

nii läksin õue

et otsida õhtut

õhku oli hingematvalt

õhku õhkus aknastki järele

tulin siis tagasi

et kuhu sa lähed

kui tulla tuleb nagunii