Õhtus on hääli ehk Vita Brevis Medicina Longa ...
On juulikuu viimane reede, etendusejärgne õhtu. Hämarus muutub samm-sammult pimeduseks, istume lõkke ääres ringis ja kuulame Annika kitarri-ja viiulimuusikat. Siis võtavad improviseeritud välilaval kohad sisse Kent ja Ülle, esimene sõrmitseb vaikselt kitarrikeeli, teine asub lugema Artur Alliksaare luuleridu. Peast. Tundega. Publik (see tähendab meie ülejäänud) istub hiirvaikselt ja vajub üha sügavamalt nende õhtuste häälte lummusesse. Kuulda on ainult puude praksumist lõkkes, tuule sahinat Alle-Saija taluhoovi kõrge kase ladvas ja ritsikate siristamist. Loominguline idüll, mis võiks kesta hommikuni. Keegi ei taju enam täpselt, millal üks luuletus lõpeb ja teine algab. Loominguline kollektiiv Vita Brevis Medicina Longa on sündinud ...
... et tulla taas publiku ette sealsamas paigas Alle-Saija Teatritalus muinastulede öö lõkke-ja tõrvikutulede valguses 29. augustil algusega kl 21:00.
Panin oma laulud põlema
ja nii saingi laulnud
aga soe hakkas kogemata
isegi palav
tea-sa-siis-millest
nii läksin õue
et otsida õhtut
õhku oli hingematvalt
õhku õhkus aknastki järele
tulin siis tagasi
et kuhu sa lähed
kui tulla tuleb nagunii
Eks ta siis tuli
ja temast sai öö
(A.Alavainu)
